Aeg on tegelikult nii ruttu läinud, et tundub isegi natuke uskumatu, et kõigest kuud kuud tagasi ei suutnud ma ärevusest/elevusest õhtul magama jääda, sest hommikul ootas mind maovähendusoperatsioon. Tõdesin tollal jälle, et hirmul on suured silmad ja tagant järele mõeldes läks mul paranemine muretult ja pigem lihtsalt.
Tänaseks on elu kenasti tagasi tavalisse rütmi loksunud. Võrreldes poole aasta taguse ajaga olen kindlasti aktiivsem, enesekindlam ja loomulikult kergem (ca 30 kg). Kaalukaotuse tempo on iga kuuga aeglustunud, kuid olin selleks valmis. On olnud lühiajalisi seisakuid, aga mitte midagi ületamatut ja annan aru, et see on täiesti tavaline. Loodan siiski, et kaal langeb ikkagi veel. Lisan kohe illustreerimise mõttes ka ühe enne vs pärast pildi:
Nagu eelmises postituses mainisin, siis hakkasid mul juuksed välja langema. Mitte nüüd päris nii, et pihkudega neid peopesasse jääks, aga iga kord kammides või kätega juustest läbi tõmmates, tuli neid siiski paras ports ära. Olen selle pärast nii mõnegi pisara valanud, aga neil hetkedel katsun endale meelde tuletada, miks ma üldse opile läksin. Ja siiani ühtegi kiilast laiku peas pole (vast ei teki kah, ptui-ptui-ptui), nii et lohutan ennast sellega, et alati võiks hullemini minna.
Juuksehooldusrutiin on mul päris hea ja möllan kõvasti nii maskide, seerumite, palsami jms, aga looduse vastu ei saa. Mulle kohati tundub, et isegi nagu tuleks neid juba veidi vähem ära, aga võib olla on see soovmõtlemine.
Kolme kuu möödudes andsin ka esimese vereproovi, kust oli näha, et D-vitamiini tase on õige pisut alla normi (64,9 nmol/l, normivahemik: >75,0 nmol/l), kuid kuna tegemist oli suvise ajaga, mil päikest rohkem, siis täiendavalt seda juurde ei võtnud. Nüüd, kuue kuu möödudes, andsin just uued analüüsid ning D-vitamiini tase on veidi tõusnud (67,3 nmol/l), kuid siiski alla normi. Kõik teised näitajad jäävad normvahemikku, mille üle on mul hea meel.
Ferritiin on muidugi madal (see oli madal juba enne maovähendusoperatsiooni), aga hetkel veel siiski alumise piiri peal – 13,5 µg/l (normivahemik: 10,0-204,0 µg/l). Siiski soovitas bariaatriaõde alustada raua tarvitamist, nii et võtan üle päeva ühe Bertilsi rauatableti (piimatoodetest ja kaltsiumist eraldi vähemasti kahe tunnise vahega). Samuti soovitas ta tarbima hakata B12 vitamiini (sprei või tilga kujul) ning D3-vitamiini (1000 IU päevas õlitilkadena) koos veidi rasva sisaldava toiduga.
Lisan need enda “menüüsse” ja loodan, et tulemused on poole aasta pärast paremad.
Kuna Kaalukirurgia Keskus küsib alati ka minu menüü kohta, siis kopeerin bariaatriaõele saadetud enda ühe päeva menüü ka siia:
I söögikord: 1 Jassi seemneleib + 2 kanafileesingiviilu + kurgiviilud + pool keskmist virsikut
II söögikord: delikatessbroilerihakklihast tehtud kotlet (hakkliha + muna + veidi riivsaia) ~70 g, 1 keskmine kartul, törts hapukoort ning paar kirsstomatit
III söögikord: keedetud köögiviljad, delikatesshakkliha ja riis, kõrvale veidi kodujuustu (kokku ~185 g) + 4 pisemat viinamarja (seemneteta)
IV söögikord: jäätis – 160 ml Alpro mandlipiima (13 kcal/100 ml), 40 g proteiinipulbrit + teelusikaotsatäis ksantaankummi (et segu paksendada)
Kommentaare välimuse kohta on tulema hakanud nii lähedastelt kui ka mitte lähedastelt. Iseenesest on tore, kui inimesed märkavad, et kehakaal on langenud, kuid samas paneb see mind ka väga ebamugavalt tundma, justkui minu ainus väärtus inimesena olekski minu kehakaal või see, milline ma välja näen. Aga eks pean õppima ka sellega ise rahu tegema.
Ka vaimselt on kohati raske olnud, või noh, ma arvan, et ma olen iseenda kõige suurem vaenlane, sest kipun ennast teistega võrdlema. Kui näiteks loen, et teised on sama perioodi jooksul kaotanud palju rohkem kilosid (hoolimata madalamast algkaalust), siis teeb meele veidi kurvaks küll. Aga siis üritan endale meelde tuletada, et iga teekond on omamoodi ja ehk ongi kehale parem, kui kaalulangus toimub rahulikumas tempos (kuigi jällegi, ~30 kilo poole aastaga pole üldse paha tulemus).
Vahepeal märkasin, et hakkasin ka rohkem näksima. Mõni küpsis, mõni šokolaadiruut, paar pähklit jms, kuid hakkasin taas toitumispäevikut pidama ja sellega on nüüd ka paremaks läinud. Proovin ennast ikkagi parima anda, et vanad harjumused tagasi ei hiiliks.
Kokkuvõtvalt on mul tegelikult hästi läinud, olen rahul nii kaalukaotusega (muidugi, alati võiks veel rohkem ja kiiremini neid kilosid maha minna :D) kui ka tervisega, sest välja arvatud see pagana kõhukinnisus ja juuste kadu, siis midagi pole tegelikult juhtunud.
Kuidas sinul senini läinud on? Kas on midagi, millega hädas oled? Mis on sinu teekonnal seni hästi läinud?
