Kellele maovähendusoperatsioonist rääkida? Kuna oleks õige aeg seda jagada? Kas üldse jagada? Ma arvan, et need küsimused käivad läbi pea iga inimese peast, kes operatsioonile mõtleb.
Minu lühike vastus on see, et tee täpselt nii nagu sina õigeks pead või kuidas sulle kõige mugavam on. Ilmselgelt on tegemist suure elumuutusega ning (loodetavasti) põhjalikult läbi kaalutud otsusega, seega mis iganes tundub just sulle kõige õigem – nii teegi.
Kuidas siis mina asjale lähenesin? Loomulikult põrgatasin maovähendusoperatsiooni ideed elukaaslasega, kes nagu ma ennustasingi, oli selle osas väga toetav. Tema ainuke hirm oli seotud komplikatsioonidega: millised on levinumad kõrvalnähud, mis võib minna valesti jms. Mul oli oma “kodutöö” tehtud ning selle põhjal sain temaga infot jagada ning ta ise uuris ja puuris ka netist infot juurde.
Oletame, et olukord oleks olnud vastupidine ning elukaaslane oleks kategooriliselt maovähendusoperatsiooni vastu olnud. Kas ma oleks seda ikka teinud? Jah, sest see on päeva lõpuks minu ja ainult minu (okei, arsti ka) otsus. Õnneks see stsenaarium muidugi ei realiseerinud.
Rääkisin operatsioonist ka ühe hea sõbrannaga, kes oli selle tee juba varasemalt ette võtnud. Õnneks oli tema kogemus positiivne ja olen talle väga tänulik, et ta alati nõu ja jõuga toetas ning olemas oli. Samuti andis tema hea kogemus (kusjuures sama arsti käe all) ka mulle kindlama tunde ning võttis hirme veidi vähemaks.
Elukaaslase ja sõbrannaga kõik piirduski. Kuigi saan oma pere ja teiste sõpradega/sõbrannadega hästi läbi, siis tundsin, et see on nii isiklik otsus ning ma ei tundnud vajadust seda tervele maailmale kuulutada. Võib-olla kartsin sisimas veidi ka seda, et neil võivad operatsiooni kohta eelarvamused olla (nt see on easy way out jms) ja seda enam tundus “salatsemine” mulle mõistlik otsus.
Nüüd võib lugejal tekkida küsimus, et kuidas esialgseid miniatuurseid toidukoguseid lähedastele põhjendasin, aga ausalt öeldes sellega eriti probleeme polnud. Sättisin alati nii, et enne inimeste sekka minemist (kuna töötan kodukontorist) sõin ning kokku saades ütlesin, et olen juba söönud. Vett või teed sain ikka probleemideta juua. Teinekord juhtus, et söögikordade vahe venis veidi pikemaks, kui oleksin soovinud, aga see oli pigem harv juhus.
Umbes kuu pärast operatsiooni toimumist rääkisin sellest ka oma õdedele, sest tundsin, et nüüd on aeg ning õnneks oli nende reaktsioon toetav. Aga nende üksikute inimestega minu nö sisering piirdubki.
Kas ma teeks täna teistmoodi? Ei, absoluutselt mitte. Olin operatsiooni eel piisavalt närvis ning arvan, et mõne lähedase (minust erinev) arvamus oleks võinud mind liimist lahti lüüa. Seega üldse ei kahtetse. Kuna pean ennast ausaks inimeseks, siis loomulikult oli veidi ebamugav seda varjata, kuid kuna minu arvates on inimese tervis nii isiklik asi, siis olen oma otsusega väga rahul.
Kas plaanin tulevikus operatsioonist ka laiemale ringile rääkida? Vot ei oska öelda. Praegu tunnen, et pigem mitte, aga nagu öeldakse, siis never say never.
Kas sina plaanid oma maovähendusoperatsioonist avalikult rääkida? Või hoiad pigem selle otsuse enda teada?
