Pikaaegsemad lugejad ilmselt teavad, et olen pärast maovähendusoperatsiooni maadelnud madala ferritiinitasemega. Eks ma olin kursis, et rauapuudus on üks operatsiooni võimalikest kõrvalmõjudest, aga nagu ikka nende asjadega, siis lootsin, et mind see ei puuduta.
Olles proovinud kõikvõimalike erinevaid rauapreparaate ning sealjuures jälginud ka kullipilguga meditsiinitöötajate soovitusi (mitte tarbida koos piimatoodetega, c-vitamiin soodustab raua imendumist jms), on minu ferritiin ikkagi nukrad 8 µg/L. Hemoglobiiniga on õnneks hästi (131 g/L), aga see pidev väsinud olek mõjus ikka päris rängalt. Igal hommikul ärgates oli selline tunne, et patarei on täiesti tühi. Vahet polnud, kui palju unetunde oli kogunenud, kas selja taga oli puhkepäev või kiire argielu. Ja no see lõputu külmatunne kätes ja jalgades.
Nii jõudsimegi Kaalukirurgia Keskuse meeskonnaga otsuseni, et proovime manustada rauda otse veeni. Veenisisene rauaravi (infusiooniteraapia) tähendabki seda, et patsiendi vereringesse manustatakse rauda veeni kaudu. See peaks omakorda võimaldama kehal efektiivsemalt ja kiiremini rauda omastada.
Protsess ise oli kiire ja mugav. Pidin edastama enda kaalu ja pikkuse, vereanalüüsi tulemusi olin juba nendega varasemalt jaganud. Vastu sain hinnapakkumise koos teenuse jaoks sobivate aegadega. Teenuse tingimustega tutvutud, arve tasutud, ei jäänudki muud üle kui õigel ajal kohale minna.
Sain endale oma palati, allkirjastasin dokumendi ning oligi aeg kiired kontrollprotseduurid teha (kehatemperatuur, vererõhk). Seejärel paigaldati kanüül, kust hakkaski tasa ja targu 200 mg Monoferi minu vereringesse tilkuma. Kanüüli paigaldamine läks libedalt ja ei saaks öelda, et see kuidagi valus oli, pigem veidi ebameeldiv. Kogu protseduur võttis aega umbes kaks tundi ning minu kehatemperatuuri, vererõhku ja enesetunnet kontrolliti pidevalt. Sain õe jutust aru, et esimesel korral ongi tempo pigem aeglasem, et paremini näha, kuidas keha protseduurile reageerib.
Kanüül otseselt mind ei häirinud ning sain rahulikult arvutis tööasju teha. Natuke oli olemine külmavõitu, aga ma pole kindel, kas see oli kuidagi protseduurig seotud. Aeg läks tegelikult päris ruttu ning kui kanüül sai eemaldatud, pidin veidi veel palatis ootama ning oligi aeg kodu poole liikuma hakata.
Kolme kuu möödudes (tahtsin tegelikult varem, aga lihtsalt ei jõudnud), andsin uued vereproovid, et näha, kas ja kui palju mõju on veenisisesel rauaravail olnud. Enesetunne oli küll veidi paranenud ja hommikul ärgates ei tundunud seda rammestavat väsimust. Vereproovid kinnitasid, et ferritiini tase oli paranenud (12 µg/L), kuid siiski alla normi. Seega on mõistik ilmselt protseduuri korrata, mis pidi olevat küllaltki tavaline nähtus. Hoian kursis, kuidas sellega läheb.
Üldpildis julgen veenisisest rauaravi soovitada, kui preparaadid pole soovitud tulemust andnud. Korra-kaks aastas paar tundi selle alla aega panna tundub mulle endale mõnusam, kui pidevalt rauapreparaate süüa, sest mul ikkagi oli nendega kõrvalmõjusid ka. Mitte midagi super häirivat, aga pidev raskustunne, kõhukinnisus jms, siiski väga meeldiv polnud.
Kas sinul on pärast maovähendusoperatsiooni rauanäidud korras olnud? Kas oled veenisisest rauaravi proovinud, kuidas olid sinu tulemused?
