Üldine enesetunne
Kolmas maovähendusoperatsioonijärgne nädal on möödunud pigem rahulikult. Harjun vaikselt tahkema toiduga ja tunnen rõõmu sellest, et püreeperiood sai läbi. Hambad on ikka närimisega harjunud, nii et tore on, kui neid sel eesmärgil kasutada saab.
Kaal püsib muutumatu ja tean väga hästi, et see on täiesti normaalne nähtus. Olen nii palju lugenud kolmanda nädala kaaluseisaku kohta + menstruatsioon, aga ikkagi on see vaimselt päris raske. Tean ju ise, et söögikogused on pigem miniatuursed, nii et lihtsa loogika järgi peaks kaal ainult allapoole liikuma. Samas, kuniks ta ülesse poole ei liigu (kuigi ka seda võib ette tulla, et kaal veidi tõuseb), on tegelikult kõik hästi ja katsun seda endale meelde tuletada.
Probleemid
Minu suurim mure ongi jätkuvalt ilmselt see, et mu kõht ei käi eriti hästi läbi. Tundlikumad silmad võivad soovi korral selle lõigu vahele jätta…Nimelt käisin nädala jooksul wc-s kolmel korra, neist kahel mixrolaxi abiga. See kord, kui ilma kõrvalise abita käisin, oli väga pikk ja valulik. Keha justkui on valmis, aga midagi välja ei tule. Ja niimoodi ma istusin seal potil paar tundi. Silma tõmbas ka lõpuks märjaks see pidev punnitamine. Järgmiselgi päeval oli taguots veel valulik. Ja ausalt öeldes ega selle microlaxi kasutamine ka väga tore pole, ikkagi ebameeldiv ja ebaloomulik protsess. Ilmselt uurin, mis variandid veel olemas on, sest tean, et microlaxi pikaaegne kasutamine pole ei jätkusuutlik ega soovitatav.
Tahkema toidu tarbimine on tore, samas olen ikkagi küllaltki ettevaatlik. Võtan väga vaiksed ampsud, närin toidu peeneks ja ootan enne järgmise ampsu võtmist. Ühel õhtul läks nii hästi, et sõin reaalselt pool ampsu liiga palju. Sellest muidugi kohe tol momendil aru ei saanud, aga järsku hakkas rinnakus valus ja vasaku õla juurest hakkas päris ebameeldivalt tuikama.
Mõtlesingi, kas see ongi see kurikuulus dumping. Proovisin kodus ringi jalutada ja lootsin, et raskustunne kaob, aga järjest ebamugavamaks läks. Otsustasin siis õue jalutama minna, ikka oli halb ja süljenäärmed töötasid eriti aktiivselt, nii et jalutuskäigu peatas oksendamine. Aga pärast seda hakkas palju parem. Ilmselt sõingi paar grammi liiga palju ning ei oska veel piiri pidada.
Keha oli järgmisel päeval muidugi väsinud. Oksendamine + wc-s istumine on korralikult läbi võtnud, aga siit ka hea õppetund endale, et süüa tuleb veel aeglasemalt. Õnneks on vee tarbimine jätkuvalt lihtne. Selle üle on mul tõesti hea meel, sest olen lugenud, et paljudel on probleeme sellega, et piisav kogus vett päeva jooksul ära tarbida.
Tunnen natuke süümekaid, et ma ei liigu piisavalt. Teen päevas keskmiselt ~7000 sammu ning arvan, et see number võiks suurem olla. Samas pole eriti jaksu. Jah, energiat on rohkem, kui esimesel nädalal pärast operatsiooni ja haavad enam eriti tunda ei anna, aga ikkagi on olemine veel nõrk. Kuna kliinikust öeldi ka, et sundima otseselt ennast ei pea, siis lasen kehal rahulikult taastuda ja proovin ses osas enda vastu lahkem olla.
Menüü
Panen kirja ka enda kolmanda nädala ühe päeva menüü:
I toidukord: 2 näkileiba koos toorjuustu, kanafileesingi ja kooritud kurgiga. Kokku 47 g
II toidukord: delikatesshakklihast (kana) lihapall, kartulipuder ja keedetud herned. Kokku 51 g.
III toidukord: oa-singisalat. Kokku 88 g.
IV toidukord: ahjus tehtud lõhefilee, juurikad, veidi riisi. Kokku 74 g.
V toidukord: oa-singisalat. Kokku 67 g.
Rohkem vist midagi rääkida ei oskagi. Uurin hoopis, et kuidas sul, hea lugeja, taastumine edeneb? Kas oled juba tööle naasnud? Kuidas toitumisega on?
