Nonii, 365 päeva ongi möödas päevast, mil Kaalukirurgia Keskuse uksest sisse astusin ning maovähendusoperatsiooni läbisin. Julgen arvata, et nii mõnegi lugeja esimene küsimus on, et palju siis kaalu kadus ja kas olen tulemusega rahul?
Kui numbritest rääkida, siis kehakaal on võrreldes operatsioonieelse dieediga langenud veidi alla 50 kilo. Kas ma ootasin rohkem? 100%? Kas ma olen pettunud? Jah, natukene, aga üritan ka enda vastu lahke olla ning mõelda, et tegemist on maratoni, mitte sprindiga ning tegelikult on ju tulemus väga kena. St, et iseseisvalt (ilma kirurgilise sekkumiseta) polnud ma senini midagi sellist suutnud. Lisan uudishimulikumatele silmapaaridele ka enne-pärast pildi:
Neid pilte pole siia kindlasti teps mitte kerge ja mugav lisada, aga esiteks on mul endal lahe neid üks päev tulevikus vaadata + minu arust on alati põnev teiste teekonda ka jälgida. Nagu näha, siis pikk tee on veel minna, aga tuleb ka senini saavutatust rõõmu tunda. Nahk on kohati lotendav ja krimpsus, aga eelistan seda iga kell nii suurele ülekaalule. Arvan, et kui kaal veel edasi langeb, on üleliigset nahka rohkem märgata, aga täna see mind otseselt ei häiri.
Aga lisaks kaalule on aasta jooksul ka muid muutusi toimunud:
- Ma jaksan palju rohkem. Kui esimesed kuud pärast oppi olid pigem energiavaesed ja ikka kippusid ligi mõtted, et kas ikka oli vaja seda maovähendusoperatsiooni, siis tänaseks olen kindel, et see oli 110% õige otsus. Kehal on ilmselt nii palju kergem, et sõna otseses mõttes kõik asjad on lihtsamad – jalutamine, treppidest käimine, kingapaelte sidumine, igasugune kehaline aktiivsus.
- Ma olen muutnud oma toitumisharjumusi, loodetavasti jäädavalt. Ma näksin palju vähem (ma ei hakka ilustama ja väitma, et ma mitte kunagi pärast operatsiooni näksinud pole, ikka olen, aga pigem harva ning mõistlikkuse piirides). Ma prioritiseerin toidukordades valku ning värsket (köögi-ja puuvilju) ning katsun toituda regulaarselt
- Ma liigun palju rohkem. Kui alguses oli trenni tegemine ikkagi raske, ja tegelikult on tänaseni raske teha, siis viimased paar kuud teen nädalas 3-4 jõutreeningut ning käin korra ujumas. Lisaks jalutan igapäevaselt minimaalselt 30 minutit. Ja ma vist tunnen sellest isegi rõõmu, mis varem kindlasti teema polnud.
- Mentaalne kergendus. Ma ei tea, kas seda päris mentaalseks kergenduseks saab nimetada, aga parema väljendi puudumisel, las see jääda nii. Igatahes, ma ei muretse nii palju selle pärast, kui palju ma ruumi võtan, või kas ma ikka jaksan mingit x vahemaad läbida või treppidest ülesse rassida. See on ausalt nii tore non scale victory! See vabadus on kõike seda väärt olnud!
- Võib-olla mõtleb mõni lugeja, et kas tunnen ka ennast vaimselt paremini? Mul on ses osas raske konkreetset vastust anda. Ühest küljest kui ma peeglisse vaatan, ei näe ma sisuliselt mingit muutust, samas riideid selga pannes saan aru, et kaalu on kadunud + nagu ennist mainisin, siis liikumine on lihtsam. Pigem on see aasta olnud omade tõusude ja mõõnadega, aga suures pildis vist ikkagi olen liikunud pigem tõusulainel. Samas on veel palju vaimse tervise kallal vaja tööd teha ning selle aasta eesmärk on regulaarselt kliinilist psühholoogi külastada, et peas olevate “toidudeemonite” vastu võidelda. Toidumüra (food noice) on kindlasti oluliselt vähenenud, aga kindlasti pole see va lärm peast kadunud.
- Ma higistan vähem ja mul on vahetevahel isegi külm. See vist täiendavaid kommentaare ei vaja. Sõltumata aastaajast higistan ma kindlasti vähem ning päris tihti leian ennast külmetamas. Kuigi “looduslikku kaitsekihti” jagub veel hulgi, siis olen lugenud, et ka külmatunne on sage kõrvalnäht kaalukaotuse puhul.
Kas ma kahetsen midagi?
Ma tean, et tihti kahetsetakse, et varem maovähendusoperatsiooni ette ei võetud. Mina vist seda ei kahetse. Ma arvan, et oli täpselt õige aeg. Üle-üldse vist ei kahetse midagi, sest tegelikult toimus mu paranemine väga hästi ning ühtegi tõsist kõrvalnähtu polnud.
Võib-olla tagant järgi vaadates oleksin võinud ennast vähem teistega võrrelda, sest iga inimese teekond on individuaalne. Inglise keeles on minu arvates selle kohta hea ütlus: “comparison is the thief of joy” – ja nii tegelikult ongi, et enda võrdlemine teistega ei tee midagi head.
Aga see võrdlemise probleem oli mul ka enne operatsiooni.
Kas ma igatsen midagi?
Gaseeritud vett ja vee kulistamist. Mulle maitses kõige tavalisem gaseeritud vesi tohutult, isegi nii palju, et mul oli mulliveemasin kodus, mis igapäevaselt kasutust leidis. Aga mulle antud juhtnööride kohaselt ei soovitata gaseeritud jooke ei pärast maovähendusoperatsiooni tarbida, seega seda ma ei tea. Loomulikult olen lonksu-kaks proovinud, aga kuna see tekitab ebamugavust (+ pole soovituslik), siis seda regulaarselt ei tee.
Samuti igatsen vee kulistamist, praegu võtan maksimaalselt korraga 3 lonksu, aga näiteks pärast trenni või kuumal suvepäeval igatsen küll terve klaasi korraga joomist.
Aga jällegi, see on väike hind, mida kaotatud kilode eest maksta.
Mis edasi?
Üritan ikka samas vaimus jätkata. Tunda rohkem rõõmu liikumisest, jätkata regulaarset ja tasakaalustatud toitumist, tarbida ettekirjutuste järgi vitamiiine ning vähem söögi pärast stressata. Loodan, et kaal jätkab langemist, sest ülekaalu jätkuvalt veel jagub ning olen valmis selle nimel pingutama. Usun, et uued harjumused on loodud, aga põhjapanevate järelduste tegemiste jaoks on veel ilmselgelt vara.
Lõpetuseks ka üks päeva näidismenüü:
Hommikusöök: Ninja creami jäätis (40 g proteiinipulbrit + 120 ml mandlipiima + neljandik teelusikat ksantaankummi)
Vahepala: 1 banaan + 3 mamma kohupiimapannkooki
Lõunasöök: kodujuustu-delikatesshakkliha kotlet (~60 g), ahjukartul (~40 g), porgandi-kapsasalat (~70 g), törts 10% hapukoort (~10g)
Vahepala: 1 jassi seemneleib + pool avokaadot + 3 kirsstomatit, näpuotsatäis sidrunipipart
Õhtusöök: ei viitsinud uuesti süüa teha, ehk sama söök, mis lõuna
Ööoode: 1 õun (~100 g)
Alati ööoodet ei söö, aga täna oli kõht kuidagi tühi. Kaloreid kokku ligikaudu 1140, millest 69 g oli valk. Valgu ja süsivesikute osakaalu analüüsides polnud tegemist ideaalse päevaga, aga iga päev seda polegi.
Ahjaa, käisin jälle analüüse andmas ja suures pildis on kõik hästi, välja arvatud ferritiin, mis on ikka väga väga madal ja võrreldes pool aastat tagasi antud analüüsidega veelgi langenud. Bariaatriaõe soovitus oli tõsta tarbitavat raua kogust ning proovida mõnda teist rauapreparaati. Samuti soovitas ta paari kuu pärast perearsti juurde kontrolli minna, nii et loodan siiralt, et sellega saab korda.
Ja ongi aeg otsad kokku tõmmata. Ma olen rahul, et selle teekonna ette võtsin. Minu siiras tänu kogu Kaalukirurgia Keskuse meeskonnale – te olete tõesti enda ala eksperdid ning midagi paremat poleks osanud soovida. Kõik kollektiiviliikmed, kellega kokku olen puutunud, on olnud väga südamlikud ja abivalmid.
Minu vankumatu tugi on olnud minu elukaaslane. Näiteks esimesel nädalal aitas ta verevedeldajat süsitada, kui seda ise teha ei tahtnud. Aga mis peamine, ta on alati olemas olnud. Enne operatsiooni, vahetult pärast operatsiooni ja loomulikult ka aasta hiljem. Olnud õlg kelle najal pisaraid poetada, kui kaal kangekaelselt paigal püsib või kellega koos väikseid ja suuremaid võite jagada. Hindan sind väga!
Ja loomulikult mu imepisike lähedaste ring, kes teavad, et ma operatsioonil käisin – aitäh, et olete alati hinnangutevabalt olemas olnud! See on vahepeal tähendanud rohkem, kui oskate arvatagi. Te teate, kes te olete, kallid teile!
Ja viimaseks, nagu öeldakse, siis I wanna thank me! Olen enda üle ikka paganama uhke, et oma tervise nimel vaeva olen näinud ning hirmule alla ei vandnunud. Pikk tee on minna, aga patsutan endale tublisti õlale.
Kuidas sinu esimene aasta möödus? Kas tunned, et oled oma harjumusi jäädavalt muutnud? Kuidas kaal on muutunud? Mis on su lemmikud uued harjumused? Räägi kommentaariumis julgelt kaasa, nii tore on teiste kogemusi ka lugeda! 🙂
