Olen ülekaaluga maadelnud terve oma teadliku elu. Siinkohal ei pea ma silmas viite või kümmet ülekilo, alati on seda olnud paarkümmend kilo liiga palju. Olen korduvalt proovinud erinevaid meetodeid, et kaalu kuidagigi kontrolli alla saada – mõni neist on lühiajaliselt isegi töötanud, mõni mitte.
Kaalukirurgia on midagi, millest olen vähemalt viimased kümme aastat julgesti teadlik olnud. Sellest on abi saanud mõned inimesed tutvusringkonnas või on see tuttav teleekraanilt (nt sarjast “My 600-lbs life”). Samas olen maovähendusopist mõelnud alati, kui kõige viimasest õlekõrrest, sest olen tahtnud alati niiöelda omade jõududega hakkama saada.
Tänaseks olen jõudnud arusaamani, et vanaviisi jätkata ei saa ning et mul läheb kaalulangetamisega abi vaja. Mis need peamised põhjused on, mis mind selle otsuseni viisid? Laias laastus võib need kolme suurema mõtte alla koondada.
Hirm tuleviku ees
Ilmselt ei tule kellelegi uudisena, et ülekaal on tervisele väga kahjulik. Kuigi täna on mu tervis suures pildis täitsa okei, siis olen ma veendunud, et vanuse kasvades tuleb probleeme vaid juurde. Passist vaatab vastu veel vanus, mis hakkab number kahega, kuid ma tean, et ma lihtsalt pean enda tervise prioriteediks sättima ja seda enne, kui on juba liiga hilja.
Soov tunda ennast enda kehas hästi
Ma olen väsinud sellest, et ma olen pidevalt väsinud. Paar korrust treppe ajab hingeldama, kiires tempos pikk jalutuskäik teeb põlved hellaks. Sportimine…no sellega on ka raskusi, kui su kehamassiindeks on 50+. Siis muidugi vana hea riiete ostmine. Tihtipeale tuleb leppida sellega, mis selga läheb, mitte sellega, mis tingimata väga meeldib.
Sellele ilmselt ei aita kaasa ka kommentaarid, mis tulevad nii lähedaste kui võõraste suust. Saan aru, et need tulevad enamasti heast kohast, kuid siiski ei ole neid meeldiv kuulda. Ja elu jooksul muidugi on hulgi nõmedaid märkusi ka minu välimuse osas tehtud, mis on hinge haavad jätnud.
Liigne muretsemine
Ma ju tean küll, et keegi ei peaks muretsema selle pärast, kui palju ruumi ta võtab, kuid see ei takista mind stressamast näiteks enne lennureise – kas turvavöö ikka läheb kinni, kas ma segan enda kõrval istuvat reisijat vms. Kas see plasttool mind ikka kannatab, mida randa selga panna, miks pidevalt nii palav on jne.
Nii leidsingi ennast üks päev mõttelt, et niimoodi enam edasi minna ei saa. Otsustasingi enda teekonda kirjalikult talletada, et endal oleks tore kunagi sellele teekonnale tagasi vaadata. Samuti on mul hea meel, kui keegi siit blogist enda jaoks midagi huvitavat või kasulikku lugeda leiab.
Samuti on oodatud (heatahtlikud) kommentaarid ning minu postkast on samuti soovi korral kirjadele avatud.
