Ärkamispalatis
Järgmisel hetkel tegin silmad lahti ärkamispalatis ning õde uuris, kui valus mul skaalal 1-10 on. Ütlesin, et 5-6, sest tõesti, oli tunda, et kõhupiirkonnas on miskit tehtud, aga pigem oli mul külm. Lausa nii külm, et hambad plagisesid ja värisesin. Õnneks pandi mulle teine tekk veel peale ja nii ma uuesti unne suikusingi.
Magasin umbes tunnikese veel ja ärkasin uuesti ülesse. Küsisin õdede käest, mis kell on (ma ei tea miks, aga ju siis tahtsin teada, kui kaua ma maganud olin) ja sain teada, et kell on veidi pärast keskpäeva. Õed tegid nalja, et kas pean rongi peale jõudma.
Seejärel uurisid nad, kuidas olemine on ning leppisime kokku, et proovin püsti tõusta. Mõeldud-tehtud. Samuti aitasid nad opikitli vahetada pikema öösärgi vastu, mille üle mul hea meel oli, sest viimane oli tõesti pigem napp. Siis jõin paar lonksu vett, käisin wc-s ning ühes õega seadsime sammud palatisse.
Tagasi enda palatis
Vaatasin telefonist järgi ning 12.45 puhkasin juba oma palatis ja kirjutasin mehele, et kõik läks hästi. Ta oli tegelikult juba asjadega kursis, sest olin varasemalt palunud, et üks õdedest elukaaslasele teada annaks, kui opp möödas on. Enesetunne oli pigem väsinud ja veidi uimane, samuti tegi kõhupiirkond valu, aga olin palju hullemaks valmis. Olin lugenud, et osad näiteks oksendavad pärast operatsiooni, viimasest ma õnneks pääsesin. Aga veidi hell oli olla küll.
Magasin veidi veel ning ärkasin uuesti ca 15.30 paiku. Siis tuli palatisse ka õde, kes mõõtis vererõhku ja jälle miskit sõrme otsast. Samuti uuris, kuidas enesetunne on. Palusin valuvaigistit, mille ka koheselt sain. See tegi olemise tõesti paremaks ning jäin uuesti magama.
Tegin kaks tundi hiljem silmad uuesti lahti ja siis oli juba väga hea olla. Ma arvan, et sain enda öise unevõla täis magatud (sest operatsioonihommikul pidin väga vara ärkama ning õhtul loomulikult ei lasknud ärevus/elevus uinuda) ning samuti narkoosist välja puhatud. Enesetunne oli tõesti nii hea, et uurisin õe käest, kas võin minna koridori peale jalutama – olin nimelt varasemalt lugenud, et see aitab taastumisele kaasa. Pidin hoopis ära ootama kirurgi, kes õigepea ka ruumi astus. Ta uuris, kuidas enesetunne on ning rääkis, et kõik läks hästi ja ootuspäraselt. Samuti toonitas, et oluline on vett tarbida.
Pärast seda tatsasingi haiglas ringi. Peamiselt lootuses, et see aitab süsihappegaasil (kasutatakse operatsiooni ajal) kiiremini kehast väljuda, sest see tõesti tegi kõhus valu. Mitte midagi liiga hullu, aga see oli siiski piisavalt ebamugav. Õnneks tuli ka mõni pisike krooks, mis grammi võrra enesetunnet parandas. Hommikul ütles üks õdedest, et selles haiglas on krooksud väga oodatud. Sain aru, mida ta sellega silmas pidas.
Nii jõudiski kätte õhtu. Õde tuli viimast korda mind üle vaatama (kraadimine, vererõhk jms) ning andis ravimid (valuvaigisti, soovi korral unerohi jms) ning soovis head ööd. Uni oli hea, aga tegemist polnud siiski mu enda voodiga, nii et ärkasin ca 04.00 ülesse. Pärast seda enam und ei tulnudki.
Järgmine hommik
Kella kuue ajal hommikul tuli palatisse õde. Jällegi kontrolliti kehatemperatuuri ning vererõhku. Sain mõned ravimid ning samuti ühe süsti tagumikku (vist B12 kui mälu ei peta) ning seejärel õpetas õde, kuidas süstida verevedeldajat kõhtu. Etteruttavalt võin öelda, et seda pidin tegema ise kodus järgmised 10 päeva. Veidi hiljem saabus palatisse kirurg, kes uuris samuti, kuidas mu enesetunne on ning mida hommikul juua soovin. Kuna ma ise kuumade jookide sõber pole, siis mulle ta kohvi ega teed palatisse ei toonud, aga teistele patsientidele küll.
Nüüd oli aeg pesus käia, eemaldada haavaplaastrid ja panna uued. Tegin aega parajaks kuniks tuli järgmine töötaja, kes seletas, mis ravimeid, mille jaoks ja kui ka võtma pean. Veidi hiljem saabus ka toitumisnõustaja, kellega käisime uuesti peamised teemad üle. Just need, mis puudutasid esimeste nädalate toitumist.
Kojuminek
Seejärel oligi aeg koju minna. Mulle anti kätte haiguslugu, koduse ravi põhjalik selgitus ning juhised operatsioonijärgseks eluks. Pakkisin oma väikese koti kokku, ütlesin head aega, käisin veel apteegist läbi, et kõik ravimid välja osta ning asusingi teele.
Muidugi olin passenger princess, sest arst soovitas mitte rooli istuda. Kodutee polnud tegelikult midagi hullu. Õnneks elan ma Harjumaal, nii et haiglast koju minek võttis veidi alla tunni. Muidugi andis tunda iga lamav politseinik ja sügavam auk, kuid ei midagi hullu. Enesetunne oli täitsa hea ning nagu ikka tõdesin, et hirmul on suured silmad.
Kuidas sinul opijärgne taastumine oli?
