Nagu öeldakse, siis ootaja aeg on alati pikk. Tegelikult läks minu arvates kogu protsess päris kiiresti. Nagu mainisin ühes postituses, siis võttis kogu teekond mul aega veidi vähem kui kolm kuud. Seda siis esimesest kontaktist kliinikuga kuni operatsioonipäevani. Oleks saanud veelgi kiiremini, aga mul olid varasemalt tehtud mõned plaanid, mida muuta ei soovinud. Panen samm-sammult kirja, kuidas kogu protsess minu jaoks välja nägi.
Päring kliinikusse
Kui olin enda peas langetanud otsuse, et soovin maovähendusoperatsioonile minna, siis kõige esimene samm oli veebi teel ankeedi täitmine. See käis lihtsalt, sest kirja oli tarvis panna vaid mõned isiku- ja terviseandmed ning esitada soovi korral küsimused, mille kohta rohkem infot soovisin.
Juba paari päeva jooksul võeti minuga kliinikust ühendust ning sain vastused kõikidele küsimustele. Seejärel broneerisin aja kirurgi konsultatsioonile.
Konsultatsioon kirurgiga
Teadsin, et konsultatsioon iseenesest mind millekski ei kohusta, aga sellest hoolimata oli enesetunne ärev, võibolla ka veidi hirmul. Ühest küljest tundus see kuidagi lõplik samm, teisalt kartsin vist veidi, et äkki mõistab arst mind hukka/pahandab/loeb sõnu peale või miskit sellist. Ütlen etteruttavalt, et mitte midagi sellist ei juhtunud ja kogu konsultatsioon oli mõnusa vaibiga.
Esmalt uuris arst minu enda kohta: millega tegelen, kust pärit olen jms. Ma julgen arvata, et see on osa nende konsultatsiooni protsessist, aga isegi see väike sissejuhatus jättis mulle väga sooja ja südamliku mulje. Seejärel rääkis kirurg erinevatest operatsioonitüüpidest, käis läbi võimalikud tüsistused, kalkuleeris oodatava kaalulanguse jms. Seejärel arutasime koos, milline operatsioonitüüp võiks just mulle kõige paremini sobida. Samuti sain kõikidele oma küsimustele vastused (nipp lugejale: kindlasti tekib sul küsimusi juba jooksvalt enne konsultatsiooni, pane need endale kirja. Siis on kindel, et midagi ei unune).
Mulle meeldis, et tegemist polnud monoloogiga, vaid pigem dialoogiga. Arst uuris samuti, mis meetodeid olen varasemalt kaalu langetamiseks proovinud, kas ja kui palju olen teinud/teen sporti. Samuti mõned küsimused elustiili kohta (uni, suitsetamine, alkoholi tarbimine).
Kokku kestis jutuajamine umbes 45 minutit ja sain selle aja jooksul a) kindlust, et soovin just selle arsti käe alla minna ning b) vastused kõikidele küsimustele. Üldiselt jäi ka sellest väga tore ja soe mulje.
Paberimajandus
Pärast konsultatsiooni olin lõplikult veendunud, et soovin operatsiooni ära teha. Nii saatiski kliinik mulle tutvumiseks mõned dokumendid (tingimused, arve jms). Samuti sain juba siis kätte konkreetsed juhised opieelseks dieediks ning eluks pärast operatsiooni (taastumine haiglas, kodus, ravimid, menüü, liikumine jms).
Analüüsid
Järgmine samm oli analüüside andmine. Jällegi, väga lihtne ja kiire protsess. Mulle oli ette valmistatud elektrooniline saatekiri ning mul paluti nädal enne vereproovi lõpetada igasuguste vitamiinide tarbimine, et tulemused võimalikult adekvaatsed oleksid. Minu vaevaks jäi kliinikusse kohale minna, tooli istuda ja hetk oodata, kuniks õde veenist verd võttis. Ja oligi kõik.
Konsultatsioon toitumisterapeudiga
Analüüsi tulemused käes, oli aeg kohtuda toitumisterapeudiga. Jällegi, ainult head sõnad. Käisime üle põhilised näitajad ning vastavalt sellele sain soovitusi, milliseid vitamiine ja mis kogustes enne operatsiooni tarbida.
Seejärel rääkisime praegustest toitumisharjumistest ning sellest, milline näeb välja toitumine pärast operatsiooni. Samuti julgustas toitumisnõustaja küsimuste korral endaga ühendust võtma.
Pärast neid samme algas opieelne dieet, aga sellest lähemalt juba mõnes teises postituses.
